Kes tahab saada rohkem infot leevikese kohta?

Kes tahab saada rohkem infot leevikese kohta?

 Ei ole kaitsealune liik. Enamik leevikestest on paiksed. Osa leevikesi lahkub oktoobris-novembris lähipiirkondadesse talvitama, tagasi saabuvad märtsis-aprillis. Leevike on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas lind. Mõlemal sugupoolel on mustad tiivad laia valge vöödiga ja valge päranipuala, selg hallikirju. Isaslinnul põsed, kurgualune ja rind punased, emaslinnul sama ala helepruun. Noorlindude pea ei ole must. Intensiivset punast sulestiku tooni omavate männileevikese, karmiinleevikese ja käbilindudega, kuid neil mitte ühelgi ei ole musta lagipead. Raskem on kaugemalt eelpooltoodud liikidest eristada leevikese noorlinde. Leevike on levinud kogu Euraasias metsa- ja mägimetsavööndis. Leviku põhjapiiriks on praktiliselt polaarjoon, lõunapiir mööda Püreneede, Alpide, Karpaatide jne lõunanõlvu. Eestis tavaline hajusalt levinud liik. Lõunapoolsed leevikesed on paigalinnud, põhjapoolsematest piirkondadest osa linde suundub talveks natuke lõuna poole. Osad meie leevikesed lähevad talvituma Taani ja Lätti. Asemele tulevad liigikaaslased põhja ja kirde suunast. Leevikest võib talvisel perioodil kohata rohkem parkides ja elamute ümbruses, pesitsusperioodil kolib kuusikutesse. Teadaolevalt on pikim eluiga 13 aastat, keskmine 2 aastat. Elupaigaks on kuuse segametsad, kuusikud, puisniidud, suured pargid ja kalmistud. Erinevalt teistest vintlastest on tunduvalt vähem seltsinguline. Kogunevad kokku kõige rohkem poole tosina kaupa, vahel harva kuni mõnekümnekesi. Paariseos on sellevastu tunduvalt tugevam ja kokku jäädakse isegi talveks. Talveperioodil liigub toiduotsingul laiemalt ringi. Kui poleks isalindude efektset värvust, siis oleks vähemärgatav lind. Tegutsevad vaikselt ja häälgi pole neil tugev. Samas on leevikeste isaslindude käitumine talvises lindude söögimajas vägagi domineeriv. Seal antakse söömiseks vaba voli ainult emasleevikestele, ülejäänud söögitahtjate eemaletõrjumist teostatakse väga sihikindlalt. Kui tõrjetööd on väga palju, siis võib isaslind suure töörügamisega ise ajapuudusest söömata jääda. Leevike ehitab raagudest ja kõrtest pesa madala kuuse otsa enamasti 0,5-4 meetri kõrgusele. Harvemini kadaka või tiheda lehtpõõsa sisse. Paaritumine toimub ainult emaslinnu initsiatiivil. Isaslinnule märguandmiseks võtab emaslind noka vahele mõned kõrrekesed ja hakkab tegema väljasirutatud eeskehaga kergelt pöörlevaid liigutusi. Kurnas on 4-7 muna ja ainult emaslind haudub. Haudumiseks kuluva 14-16 päeva jooksul toidab teda isaslind. Pojad viibivad pesas 15-16 päeva ning neid toidavad mõlemad vanalinnud.
Enamik leevikese paare püsib siiski koos vaid pesitsusajal. Püsipaaride puhul munetakse reeglina veel teine kurn ja soodsates oludes harva ka kolmas. Püsipaaride puhul ei ole seksuaalkäitumine omane mitte ainult pesitsusperioodil, vaid aasta läbi. Linnud võivad aegajalt üksteisele läheneda ja kokku saades pöörduda siis kõrvale, käänates sabad ühele poole. Vahetevahel puudutavad paarilised teineteist nokaga ja isalind pakub emaslinnule mingit raokest. Põhitoiduks on okas- ja lehtpuude seemned, lehtpuude võrsed, pungad, noored lehed ja õied. Erinev toit on iseloomulik kindlale aastaajale. Sügisel on leevikese toiduks taimede seemned ja kuivanud taimeosad ning marjad. Talvel puude, eriti saare ja kase, seemned. Kevadel on peamenüüs õiepungad ja leevikesed võivad siis puuviljaaedadele tõsist kahju tekitada. Putukate ja röövikutega toidetakse vaid poegi. Looduslikeks vaenlasteks on röövlinnud. Puuviljaaedade kaitseks on varasematel aegadel kohati massiliselt hävitatud. Eestis pesitseb tavaliselt 70-110 tuhat paari, kuid arvukus võib kõikuda eri aastatel suurtes piirides. Talvel 150-200 tuhat lindu. Euroopa arvukus 2,8-6 miljonit paari. Leevikest on peetud kauni laulu pärast puurilinnuna. Tema laul on tasane ja flöötiv. Kevadel tekivad mõlemale sugupoolele nokalahu külgedele paunad, mida kasutatakse poegadele toidu toomiseks. Selle kuupsentimeetrise lisaruumiga peavad nad tegema pesa juurde vähem lende.

üks lind mis on eesti looduskaitse all.

Tutkas

Tutkas on hakisuurune tugevalt arenenud sugulise dimorfismiga lind. Isaslind on emaslinnust tunduvalt suurem ja kogukam. Samuti on märgatav vahe hundsulestiku värvuses ning kujus. Hundsulestikus isaslinnu nokatüvikust tagapool laubal ja valjasribal on sel perioodil tugevalt värvunud lihakad tüükad. Linnu kuklasulestik on kõrvataoliselt pikenenud ja moodustab seal mütsitaolise suletuti. Samuti on pikenenud ka alakaela sulestik ja see moodustab rinnuni ulatuva "krae". Pea, kaela ülapoole ja eriti "kõrvade" ja "krae" värvus varieerub individuaalselt väga tugevalt, kõige sagedamini on pikenenud suled valged, ookerkollased, pruunid või mustad, mõnikord ka metalliläikega. Selg on sageli punane või muudes toonides ere, tagakõht ja saba alapoole kattesuled valged. Nokk on pruun ja jalad mitmes toonis kollased. Hundsulestikus emaslind varieerub individuaalselt tunduvalt vähem. Tema keha ülapool on harilikult läikivalt must laiade helepruunide suleääristega, alapool valge, kaelal, pugualal ja rinnal halli varjundiga. Nokk on must ja jalad ookerkollased. Puhkesulestikus linnud erinevad teineteisest vaid suuruse poolest. Siis on lindudel pea ja kael hallikasookerjad, keha ülapool on must laiade ookerkollaste äärissulgedega, alapool kreemikasvalge.

Tutka isaslinnud alustavad juba üsna koheselt pärast meie aladele saabumist gruppideks kogunemist ja omavahel kaklemist. See toimub enamasti paremini nähtavates kohtades ja sageli mitmes kohas korraga. Kakluse vaheaegadel paaritutakse emaslindudega, kõik ettejuhtuvad tutka emaslinnud saavad ära viljastatud. Seejärel alustab emaslind pesapaiga otsimist ja pesa ehitamist. Isaslinnud emaslinde selles, ega ka hilisemas lõimetishooldes ei abista, see periood möödub neil omavahel kakeldes. Alles juunikuu lõpupoole hakkavad isaslinnud "maha rahunema", samuti hakkavad neil siis maha tulema ka hundsulestikule iseloomulikud suled. Selleks ajaks on aga esimesed pojad juba lennuvõimestunud.

Tutka looduslikeks vaenlasteks on eelkõige kullilised ja kärplased ja seda eriti isaslindudele, kes omavahel kakeldes sageli kogu ümbruse unustavad ja siis ligihiilinud kiskjale kergeks saagiks langevad. Tutkas kuulub looduskaitse alla.

kes tahab teada Punarinnu vastu enamat?

Punarind

Punarind on Eestis harilik haudelind ja läbirändaja. Hästi tunneme ta ära intensiivselt roostepunase kurgualuse ja rinna esiosa järgi. Ülapool on tal oliivhall, alapool hallikasvalge. Väga kaunis on punarinna laul, mis lõpeb meloodilise hõbekellukese helinaga. Iseloomulikud on veel suhteliselt kõrged jalad.

Elupaiga järgi on ta saanud endale nime risulind. Nimelt tegutseb ta varjatult tihedates risuhunniktes, võsastikes või läbipääsmatutes kuusetihnikutes. Punarinna levila hõlmab Euroopa ja selle lähedusse jäävad Aasia ning Aafrika alad.

Rändlinnuna saabub ta pesapaikdele juba varakult. Punarind on tõeline erak, sest juba rändelt saabub ta üksinda. Isaslind hõivab oma territooriumi ja kaitseb seda väga agressiivselt, isegi nii, et algul ei lase ka saabuvaid emaslinde ligidale. Üldiselt on ta väga ettevaatlik lind, kes tegutseb enamasti maapinnal või madalal põõsastes. Peamiselt elab punarind kuusikutes ja kuuse-segametsades, aga kui taluaed ei asu metsast kaugel, siis läheb tihti ka sinna uudistama. Eriti uudishimulikud on noored iseseisvunud punarinnapojad, kes võivad pikalt jälgida metsa tulnud seenelist, kui viimane ei tee järske liigutusi. Sageli võib ta inimest ka pikka maad saata. Vanalindude varjatud eluviis unustatakse vaid laulmise ajaks. Nii lendab punarind laulma mõnele veidi kõrgemale ja avatumale kohale, et ikka keegi tema laulu kuuleks. Pesitsusperioodil ja eriti selle eel on ta väga intensiivne laulja, kusjuures kõrgpunkt on esimestel minutitel pärast päikesetõusu või -loojangut.

Pesa ehitab punarind maa lähedale, kas mõne kännujuure vahele, murdunud puutüve alla või sageli lihtsalt pinnasesüvendisse mõne suurema mätta varjus. Mune on emaslinnul kurnas 5...7 ja harilikult on ühel aastal kaks kurna. Peale 13...14 päeva vältavat haudumist kooruvad pojad, keda tuleb toita üle 300 korra päevas. Pesas kasvavad punarinnapojad 12 päeva, aga seejärel on nad vanemate hoole all veel kaks nädalat, sest pesahülgamisel ei oska nad veel üldse lennata. Sel perioodil hoiatavad vanemad neid ohu korral sama häälitsusega, millega inimlastegi ema oma lapsi vaikusele manitseb: "tsss..."! Iseseisvudes hakkavad väikesed uudishimulikud linnud mööda metsi ringi uitama ning elutarkusi omandama.

Sügisel talvituspaikadesse lahkuvad punarinnad peamiselt oktoobris, aga mõned alles detsembri alguses ning üksikud isendid võivad pehmetel talvedel isegi Eestisse talvituma jääda.

Punarind ei kuulu looduskaitse alla.

kes tahab teada Tutt-tihase vastu enamat?

Tutt-tihane

Teravatipulise musta-valgekirju suletuti tõttu peas on tutt-tihane hõlpsasti tuntav. Tutt-tihane on meie tihastest kõige okaspuulembesem ja eelistab esmajoones mände. Igasugust tüüpi männimetsades on ta niisama iseloomulik nagu musttihane kuusikutes. Võrdlemisi harva satub tutt-tihane kuuse- ja lehtmetsadesse, linnu ja asulaid aga lausa väldib.

Tutt-tihase laul on kutsehüüdudega segatud tasane ettekanne sidistavaist, siristavaist ja kuristavaist helidest. Eesti mandriosas on tutt-tihane üldlevinud sage haudelind, läänesaartel aga pesitsejana puudub. Tihaste hulgas on ta oma eluviisilt kõige paiksem ega võta isegi nooruses ette ulatuslikumaid hulguliikumisi. Tutt-tihaste paarid hoiavad kokku aasta läbi. Pehmete talveilmade korral eralduvad paarid salkadest juba veebruaris.

Pesa ehitab tutt-tihane enamasti puuõõnsustesse, milleks kasutab sageli ära väike-kirjurähni ja teiste tihaste, eeskätt põhjatihase vanad pesakoopad, oksaaugud, puulõhed. Üsna meeleldi kasutab tutt-tihane ka ülesseatud pesakaste. Vahel on ta pesitsenud ka vanades oravapesades. Pesamaterjali kogub ainult emaslind, keda isaslind seejuures saadab. Pesa ehitamiseks kasutatakse peamiselt sammalt ja kuivanud rohukõrsi. Pesalohk vooderdatakse hoolikalt taimevillaga. Pesa juures ei tee tutt-tihane teistest lindudest palju välja, ainult metstika vastu muutub ta agressiivseks, sest see lind püüab teda sageli rünnata, et tema pesakoobast üle võtta. Võitlused metstikkadega on mõnikord üsna kestvad ja võivad lõppeda pesa loovutamisega. Pesas olevad munad on valged, roostepruunide pisilaikudega. Mune hakkab hauduma ainult emaslind, keda isaslind sel ajal toidab.

Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Seejärel tegutsevad tutt-tihased pesakonniti pesitsusterritooriumi lähemas ümbruses, segunedes vaid juhuslikult ja lühiajaliselt teiste tihaste hulgusalkadega.

kes tahab teada sookure vastu enamat?

Sookurg

Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti.

Erinevalt samuti halli värvi haigrust on tema kael lennates pikalt ette sirutatud. Sookurg ei lasku kunagi puu otsa. Tema elupaigaks on sood ja rabad. Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose saab aga lahti mõtestada nime "külvikurg" järgi: lind tegutseb inimese haritaval maal vaid kevadiste põllutööde ajal. Nii see ongi: meile saabuvad sookured kevadel juba aprilli algul, salkadena. Kuni paaride moodustumiseni võib neid siin ja seal kohata.

Kui isalind on endale kaasa leidnud, siis jätab ta rännukaaslased ja lendab inimkaugetele soodele pesitsema. Siiski lendab paariga tavaliselt kaasa ka mõni noorlind, kes ei ole veel suguküps ja peab suvel niisama ringi uitama. Enne pesitsemist toimuvad huvitavad kurgede pulmatantsud.

Pesaehituseks valivad nad kuivema lageda ala, et oleks poegadel soe ja vanematel hea hädaohtu märgata. Ehitusmeister sookurg pole ja nii piirdub ta lihtsalt pinnalohu vooderdamisega kõrte abil või kogub enne väikese risuhunniku. Pärast munemist haub sookurg umbes kuu aega, seda teeb peamiselt emalind. Mune on tal kaks. Pojad on pesahülgajad, kaetud pruunika udusulestikuga. Pärissulstik kujuneb 40 päevaga, aga vanalinnu suuruseni jõudmiseks kulub pool aastat. Kui pojad lendama õpivad, siis hakkavad nad ise endale koos vanematega toitu otsimas käima, aga ööseks kogunevad ikka veel oma kaitsvale pesapaigale.

Toit on sookurel peamiselt taimne: kõikvõimalikud marjad, rohukõrred, aga tarvitab ka väikesi loomi: konnad, maod, putukad jms. Sügisel rändab ta Põhja-Aafrikasse talvitama, siis on tihti kuulda kurgede iseloomulikku kluugutamist ja kui üles vaadata, paistab ilus kolmnurka koondunud suurte lindude parv. Tõesti - sookure tiibade siruulatus on kuni kaks ja pool meetrit. Öeldakse ka: kured lähvad, kurjad ilmad. Nii see ongi, sest meilt lahkuvad nad septembris-oktoobris, et kevadel taas oma tuttavasse pesapaika tagasi pöörduda. Kõik nähtavad kureparved ei ole aga siinpesitsejad, sest Eestis on neist suvel vaid umbes 350 paari, aga läbirändajaid 30 tuhat.

Kuna sookurg on meil nii vähearvukas ja teda söödava liha pärast ka rohke küttimise oht hirmutab, siis on ta looduskaitse all.